Teaduse ja selle arengu taseme, organisatsiooni, labori või üksikteadlase hindamine on konkurentsil ja kvaliteedil põhineva finantseerimise (mis Eestis on hetkel 100% kogu teaduse rahastamisest ) oludes üha tähtsam küsimus.
Süvitsi tegeleb selle küsimusega bibliomeetria, alates 1995. a. on J. E. Hirsch'i ettepanekul enim kasutatavaks üksikparameetriks teadlase (hiljem ka organisatsiooni, riigi jpt.) nn. h-indeks, mis pakub "kompromissi" tavaparameetrite (avaldatud artiklite arv ja kogutsiteeritavus) kõrvale. Eesti keeles on teema ülevaatlikult sisse juhatanud Prof. Jüri Allik (PDF). 13 aasta jooksul on tekkinud terve rida h-indeksi tuletusi (vt. tabel) - menukaimad ehk g-, a-, r- ja ar-index (arvutasin need enda näitel ka välja). Hiljutine artikkel annab neist hea ülevaate. Iga uus indeks annab pisut erineva vaatenurga, kuid põhisõnum jääb samaks - publitseeri kõrge "impact"iga ajakirjades ja ole tsiteeritud. Jammer selle üle, et pilt sõltub kostefunktsioonist vms. on lihtsalt müra (neid aspekte ei vaidlustata, vaid arvutatakse indeksi sisse automaatselt nagunii).
No comments:
Post a Comment